Hei jälle.
Pole jälle kaua aega mitte midagi teha viitsinud - kaasaarvatud blogida.
Igastahes.. mis ma siis teinud olen. Nädalavahetused on möödunud enamus Paides olles. Seal on päris tore ja nunnu olnud. Märkimisväärsed asjad on see, et käisin Nevesise ja Maxtraktori kontserdil jälle üle pika aja. Jõudsin keset nädalat jälle Paides käia ja samuti Dagmariga ühe elu kõige meeldejäävaima tripi ette võtta. Päris naljakas oli.. positiivne oli see, et kooli jõudes saime tasuta seljankat ja kooki aga tundi ikka ei jõudnud. Dagmar on viimasel ajal päris palju minuga koos igasuguseid ettevõtmisi teinud, temaga käisin ka kontserditel ja üldse väga palju aega koos veedetud. Ning lõppude lõpuks kolime me arvatavasti kokku ka.. ühikasse küll, aga vahet pole. Sain teada, et seal polegi nii hull. Esiteks kolin kokku inimesega, keda ma tean ja keda ma talun. Teeme seal väikse remondi ja koha elamiskõlblikuks. Kannatab ära niikaua, kuni vanemad lõpuks leiavad piisava hea pakkumise, et saaksin täitsa enda korteri endale. Ning sinna saab ka inimesed külla tulla/ööseks jääda - nii et ei tohiks probleemi olla.
Eelmise nädala tipphetk oli see, kui sain võimaluse olla Maxtraktori uues muusikavideos, mis on imo päris cool. Nii et Green Christmasi esilinastusel saate mind ka kuskilt silmanurgast näha seal äkki. Keni sünna oli ka tore väga tore.
Kooliga on asjad korras praegu. Saan kõik tehtud ja kõigega hakkama. Kursusel on endiselt väga toredad inimesed ja kellegagi mignit konflikti olnud ei ole. Õppejõududega saab ka hakkama ja kannatab nende iroonilised märkused ära.
Samas ikka vahepeal lööb välja see motivatsioonipuudus ja laiskus - see moment kus lihtsalt ÜLDSE ei viitsi mitte midagi teha. Koolis olen käinud väga korralikult õnneks. Kuna ma olen selle massiivse joomise tahaplaanile jätnud ja nüüd juba väga VÄGA kaua korralik ja kaine olnud, siis on kuidagi inimesed ära kadunud. Pole Tartus migni kaks kuud kuskil korraliku seltskonanga väljas käinud. Ainsad, kes mind lõbustanud on, ongi Dagmar, Doris, Ragnar ja Edward. Samas pole mignit sellist igatsust ka, kuigi vahelduseks võiks tulla migni kontsert või pidu, kus saaks ennast korralikult välja elada. Seda oleks vaja väga.
Käisin ka tööintervjul ja proovipäeval täna. Kuid ausalt öeldes sellel mõtet ei ole. Kuna ma kolin ühikasse, mis tähendab seda, et üür on väike ja rohkem raha jääb mulle endale, siis pole nagu väga mõtet. Ning 70 tundi kuus rügada, et mingi kusine 120 eurot kätte saada ei ole ka normaalne minu arust. Ma saan oma aega ka huvitavamate ja paremate asjade peale panustada.
Vaimse olukorraga on asjad ikka nii enamvähem. Vahel nagu tundub, et saab jälle rahus olla ja puhata ning suudan kuidagi oma mõtted välja lülitada ja ennast normaalsena tunda. Kuid migni moment suudab jälle reaalsus kaikaga pähe lüüa ja maapeale tagasi tuua. Peaasi, et mul Taavi praegu olemas on. Ma ausalt ka ei tea, kuidas ma peaks hakkama saama, kui mul ei oleks seda sorti tuge praegu.
Aitab teile ja aitab mulle. Loodetavasti järgmine post ei tule migni kuu aja pärast.
Olge paid.
