31.10

Tegelikult polegi nagu midagi kirja panna aga tahaks õudsalt.

Jõhker väsimus on peal, ei jaksa üldse liigutada ennast. See külm ilm on nii nõme, kuigi talv ja lumi on imo kõige ilusam aeg üldse. Ootan juba mingit trippi kuskile Austriasse vaheajal. Ma nii väga tahaks lauaga sõita, eelmine aasta jäi vahele ja väga tard tunne on.

Samas mul on nii palju asju, mida teha vaja jälle. Koolis ja elus ja igalpool. Kuid ma üldse ei jaksa ja ei jõua. Mingi nõme tõbine tunne on ja iga hommik ennast voodist üles ajamine on suurem pingutus, kui kuskile Himaalaja otsa ronimine. Süda ka sees puperdanud terve päeva.

Kuradi tühi on olla ka.

Ainult halaks praegu..

Tegelt on paar positiivsemat asja ka. Näiteks see, et reedeni on nüüd ainult 2 päeva ja ma ei peagi ühikasse kolima, saan oma hubases Aleksandri nurgakeses edasi pesitseda. Samas kurat teab, kaua see kestab..  See oli ka üpris tore, et ma täna Siimu ja Edwardit nägin üle pika aja.

Jonny Craig'i ja Deftonesi uus repertuaar kummitab pidevalt ja tahakski ainult voodis vedeledes neid kahte kuulata ja mitte midagi teha, kuni mingi motivatsioon kuskil tärkab. Miks ma küll arvan, et ma olen vale ala peal. Ma loodan, et see pole migni lambine mõnenädalane mõte ja ma leian midagi positiivset ka seal.. Oleks pidanud ikka psühholoogiale rohkem tähelepanu pöörama.

Poh, kuulake head muusikat.

28.10

Tere jälle.

On jälle veidikene aega mööda läinud ja aeg vist mingeid sündmusi kirja ka panema hakata.

Viimasel ajal olen siis taaskord ringi trippinud, koolis käinud ja vaikselt omi asju ajanud. Üks nädalavahetus oli Taavi külas, siis käisime temaga linnapeal ja uurisime niisama ringi. Siis toimus minu juures see kurikuulus trussipidu ja üldse oli üpris hull ja vastik aga samas lõbus ja hea nädalavahtus jälle. Järgmine nädal oli ilusasti kooline ja olin superexited, et saan Tallinna minna üle pika aja jälle. Mis siis seal oli, põhimõtteliselt läks absoluutselt iga asi igat võimaliku pidi sõna otseses mõttes perse ja ma ausõna ei taha enam mitte kunagi lähiajal vabatahtlikult Tallinna minna. Linn täis isekaid ja endast liiga hästi arvavaid inimesi (võite väita vastupidist, cant care less)..

Selline põnts paneb prioriteedid nii paika. Need inimesed, kellest ma nii palju lootsin, pole üldse need inimesed, keda mu ellu üldse vaja on.

Igastahes leidsin endale korteri, mis näeb väga decent välja ja maksab ka üpris vähe. Kahjuks läheb sinna aega veits, kuni ma sisse kolida saaks, aga muidu on kõik maksud ja asjad tasutud. Enda vaev vaid sinna ennast vedada. Nimelt minust saab Porxi naaber. Mis on tegelikult üpris hea ja tore, kuigi enamus vastupidist väidavad. Mul on seal endal suur tuba olemas, mis on väga hea, et mul lõpuks siin Tartus enda crib on, kus ma saan rahulikul omaette olla nii et mitte keegi teine mind ei sega.

Üldiselt mentaalne olukord on jälle natukene piinata saanud. Kuigi ma saan hakkama, nagu alati, kuid selle hakkma saamisega tuleb natukene vaeva näha taaskord. Kool on taaskord prioriteediks ja sotsiaalne elu on suht nullilähedane.

Ma olen seda post’i wordis editinud paar korda. Lugesin läbi nüüd lõpuks ja mõtlesin ka viimased kordasaatmised kirja panna. Nimelt korteri teemast ei tule mul midagi välja. Mu kallid vanemad otsutasid, et kõige targem on mind ühikasse toppida. Alguses tundus ikka nii vastukarva see mõte, et ma seal elama pean hakkama. Aga vanaemaga rääkides soovitas ta mul selle ikka üle vaadata. Käisin vaatasin siis teisipäeval koha üle ja veendusin aina rohkem selles, et sinna ma kolida ei taha. Toad on täiesti räbalad, koridorides krohvi lendab. Üks vannituba ja üks vets on nelja toa peale kokku, ehk siis ala 10 inimese peale. Köök on terve boksi peale kuskil koridori otsas ja umbes sama suurde tuppa, nagu minu tuba praegu Aleksandris on peab mahtuma 3 inimest.

Vahepeal käisin idas ka. See läks nii võssa, et ausalt pole mignit tahtmist sellest siia rohkem kirja panna.

Taavil oli vaheaeg terve see nädal nüüd. Veetsime terve selle aja koos. Sünnipäev oli ka vahepeal, sain 19 lõpuks. Mitte midagi ei korraldanud, Taaviga käisime väljas söömas ja jalutamas. Aga ausalt öeldes polnudki rohkem mitte midagi vaja, sest see oli üle aegade üks kõige parem ja armsam sünnipäev üldse. Ega vahet polegi, mis päev oli.. kõik oli väga hea ja armas. Enamus ajast lihtsalt vedelesime ja vahtisime filme ja lihtsalt puhkasime välja. Koolis käisin ka muidugi, aga õnneks oli üpris lihtne nädal taaskord. Tegime koos mu eneseanalüüsi ära, mille vastukaja täna kätte sain. Õppejõud kiitis väga ja ütles, et väga hea töö oli.. sain ilusasti arvestatud. Reedel käisime Diana sünnipäeval, mis oleks minujaoks üprs boring olnud ilma Doriseta, kes samamoodi minuga kainelt passis terve aja. Mul hakkas see kaine periood pihta nüüd. See sünnipäev oli taaskord mingi ülim eneseületus. Lihtsalt kogu seltskond oli kohal, kellega olin harjunud pidu panema koos. Kainelt kõrvalt vaadata ja vaikselt omaette istuda oli täiesti kant lihtsalt.

Vahet pole. Igastahes kokkuvõtlikult on negatiivsust nii palju mu elus kokku kogunenud jälle. Õnneks see üks positiivne pool hoidis terve nädal rõõmsana mind. Nüüd, kui ta läinud on, tekib jälle migni eriti nõme tühi tunne ja muutub jõle mõttetuks kõik jälle. Motivatsioon ja eluisu kaovad ainult. Ma lihtsalt teadsin, et asjad olid kuidagi liiga korras jälle. Keegi peab ikka selle ära rikkuma.. ning läbi elu on selleks ainult üks inimene olnud koguaeg, aitäh talle. ’’hoia oma latti kõrgel’’ tähendusega saab ainult perset pühkida nüüd.

Aitab nüüd küll.

Olge paid.

03.10.2012

Ilmselgelt pole mul enda eluga midagi targemat peale hakata jälle ja ma hakkan taaskord mingeid random asju oma elust ja mõtetest kirja panema. Lihtsalt sellepärast, et endal kunagi huvitavam lugeda oleks.

Mõte just nimelt tuligi sellest, et lugesin täna bunch of post’e läbi ja kuradi palju asju tuli meelde ikka. Üpris palju oli seal ajus kuskile tahaplaanile jäänud selle aja jooksul.

Mis siis vahepeal toimunud on.. kadunud olin. Muud väga midagi ei olegi olnud. Viimased pool aastat koolist keskendusin õppimisele ja lõpetasin gümnaasiumi neljade-viitega ära ja olen uhke selle üle. Peale lõpetamist kolisin Tallinna, sain ka tööinimese tunnet tunda. Nimelt veetsin poolteist kuud statoilis, kus sain endale selgeks, et minust ei saa mitte kunagi ja mitte mignil juhul kuskil klienditeenindajat. Enamus ajast ma olin üpris vihane seal ja tahtsin igal kliendil shotgun’iga ajud välja lasta. See jama sai läbi ja edasi läksin õppima Tartu tervishoiusse. Sain ka alale sisse, kuhu kõige rohkem tahtsin saada, nimelt õpin medõeks. Siiamaani olen täitsa rahul selle esimese kuu ajaga Tartus. Mõned muudatused võiksid küll toimuda, kuid küll ma nendest üle saan. Ega midagi muud märkimisväärstet toimunud ei olegi.

Vaimselt olin 8 kuud totaalne wreck, kuni tänu mu kallile Laurale suutsin teha elus asja korda, mille pärast ma ennast nii kaua vaevama pidin. Selle üle olen elulõpuni talle väga tänulik, et ta selle julguse minus kokku korjas. Nüüd olen igastahes õnnelikult suhtes Taaviga ja lõpuks ometi on nagu kõik maha rahunenud. Peale välja kolimist muutusid mu suhted vanematega ka kapitaalselt ja meie vahelised läbisaamised on väga head. Nad tunnevad huvi, toetavad mind ja on mul olemas. Paistab, nagu oleks kõik korras. Parim sõber Karl on ikka veel endiselt parim sõber ja Laura on endiselt parim sõbranna ja mu korterikaaslased on väga toredad inimesed ja tõesti saan öelda, et lõpuks on kõik korras. Ma tunnen hästi ennast lõpuks. Suutsin ära harjuda selle mõttega, et ma ei tulnud Tartu pidu panema vaid reaalselt siia elama ja õppima. Ma ei oska isegi kurta midagi. Olen Tartus endale paar uut ja väga toredat tuvust leidnud, mille üle mul taaskord väga hea meel on. 

Rahulik.. kõik on lõpuks rahulik..