5.12

Hei jälle.

Pole jälle kaua aega mitte midagi teha viitsinud - kaasaarvatud blogida.

Igastahes.. mis ma siis teinud olen. Nädalavahetused on möödunud enamus Paides olles. Seal on päris tore ja nunnu olnud. Märkimisväärsed asjad on see, et käisin Nevesise ja Maxtraktori kontserdil jälle üle pika aja. Jõudsin keset nädalat jälle Paides käia ja samuti Dagmariga ühe elu kõige meeldejäävaima tripi ette võtta. Päris naljakas oli.. positiivne oli see, et kooli jõudes saime tasuta seljankat ja kooki aga tundi ikka ei jõudnud. Dagmar on viimasel ajal päris palju minuga koos igasuguseid ettevõtmisi teinud, temaga käisin ka kontserditel ja üldse väga palju aega koos veedetud. Ning lõppude lõpuks kolime me arvatavasti kokku ka.. ühikasse küll, aga vahet pole. Sain teada, et seal polegi nii hull. Esiteks kolin kokku inimesega, keda ma tean ja keda ma talun. Teeme seal väikse remondi ja koha elamiskõlblikuks. Kannatab ära niikaua, kuni vanemad lõpuks leiavad piisava hea pakkumise, et saaksin täitsa enda korteri endale. Ning sinna saab ka inimesed külla tulla/ööseks jääda - nii et ei tohiks probleemi olla.

Eelmise nädala tipphetk oli see, kui sain võimaluse olla Maxtraktori uues muusikavideos, mis on imo päris cool. Nii et Green Christmasi esilinastusel saate mind ka kuskilt silmanurgast näha seal äkki. Keni sünna oli ka tore väga tore.

Kooliga on asjad korras praegu. Saan kõik tehtud ja kõigega hakkama. Kursusel on endiselt väga toredad inimesed ja kellegagi mignit konflikti olnud ei ole. Õppejõududega saab ka hakkama ja kannatab nende iroonilised märkused ära.

Samas ikka vahepeal lööb välja see motivatsioonipuudus ja laiskus - see moment kus lihtsalt ÜLDSE ei viitsi mitte midagi teha. Koolis olen käinud väga korralikult õnneks. Kuna ma olen selle massiivse joomise tahaplaanile jätnud ja nüüd juba väga VÄGA kaua korralik ja kaine olnud, siis on kuidagi inimesed ära kadunud. Pole Tartus migni kaks kuud kuskil korraliku seltskonanga väljas käinud. Ainsad, kes mind lõbustanud on, ongi Dagmar, Doris, Ragnar ja Edward. Samas pole mignit sellist igatsust ka, kuigi vahelduseks võiks tulla migni kontsert või pidu, kus saaks ennast korralikult välja elada. Seda oleks vaja väga. 

Käisin ka tööintervjul ja proovipäeval täna. Kuid ausalt öeldes sellel mõtet ei ole. Kuna ma kolin ühikasse, mis tähendab seda, et üür on väike ja rohkem raha jääb mulle endale, siis pole nagu väga mõtet. Ning 70 tundi kuus rügada, et mingi kusine 120 eurot kätte saada ei ole ka normaalne minu arust. Ma saan oma aega ka huvitavamate ja paremate asjade peale panustada. 

Vaimse olukorraga on asjad ikka nii enamvähem. Vahel nagu tundub, et saab jälle rahus olla ja puhata ning suudan kuidagi oma mõtted välja lülitada ja ennast normaalsena tunda. Kuid migni moment suudab jälle reaalsus kaikaga pähe lüüa ja maapeale tagasi tuua. Peaasi, et mul Taavi praegu olemas on. Ma ausalt ka ei tea, kuidas ma peaks hakkama saama, kui mul ei oleks seda sorti tuge praegu. 

Aitab teile ja aitab mulle. Loodetavasti järgmine post ei tule migni kuu aja pärast. 

Olge paid.

12.11

Ma ei pea enam ei füüsiliselt ega vaimselt vastu. 

Ma ei jaksa, ausalt ka ei jaksa. Pole mignit motivatsiooni, pole mignit tahtmist ega lootust tulevikule. Kõik need ootused, et äkki aastatega läheb see kõik mööda ja saan lõpuks normaalselt funktsioneerida, on täiesti tähtsusetud ja lootusetud olnud.

Tean, et üritatakse kasvatada iseloomu ja iseseisvat inimest minust. Kõik ei peaks üldse nii raske olema nagu praegu. Sallivus inimnkonna vastu on täiesti kadunud ja viimased 2 nädalat täiesti lootusetu inimese tunne sees kripeldanud. Ma võin mõelda peas, et kõik läheb üle ja kunagi on parem.. aga let's face the facts. Seda sama mõtlesin ma ka 14, 15, 16, 17 ja 18 aastasena. 

 Mitte, et ma enam nii väga suitsiidne oleks, aga kui ma peaks auto alla jääma ja ära surema siis ausalt öeldes mul kahju ei oleks.

Kohutav lihtsalt..

Lihtsalt kohutav.. 

12.11

Ma ausõna ei kujuta ette, mida ma oma eluga peale hakkan..

5.11

Heiheihei.

Nädal on jälle otsa saanud. Esmaspäev käes ja kerge kass peal. Kaks nädalat totaalselt kaine olnud! High five for me, jeee..

Ega nädala sees midagi märkimisväärset ei toimunduki. Halloweeni ajal tegime Dorisega natukene nalja. See jäi ka lahjaks, kuna polnud eriti inimesi, kes kaasa tuleksid ja ta kadus ka suht varakult koju ära. Nalja sai natukene vähemalt..  Põhimõtteliselt möödus terve nädal oodates, et nädalavahetus taaskord kätte jõuaks. 

Samas see nädal oli väga kurb. Nimelt üks väga hea muusik, üks iidolitest ja üks esimeste minu poolt kuulatud karmimate bändide vokalist Mitch Lucker sai surma. Lihtsalt kurb, et sellised inimesed nii lõpetavad. Väga ootamatu.. 

Reedel siis käisin ühe tunni koolis veel ja liikusin bussi peale ja sõitsin Paidesse. See on lihtsalt jube, kui jõhkraks läheb see igatsus, kui peale nädala ajast koos olemist viis päeva eraldi olema peab. Tol päeval kõige märkimisväärsem oligi see, kui õhtul mõnusalt kaissu pugeda ja filmi vaadata koos sai lõpuks. Muidugi käisin veel Burbot Fox’i proovi vaatamas ja siis õhtupoole külastasime Madist ja Laursoni. Laupäeva päeval läksime siis Tallinna. Käisime mu tädil külas. Nägin oma musid kutsad kõik ära, see oli tore. Nägin vanemad, vanaema ja õe ka ära. Pärast läksime Kristiinesse ja seal nägin oma kiisupaid Karli ja Laura ka ära. Tore oli.. Õhtul aga tagasi jõudes läksime MEK’i ja sinna oli kogunenud päris tore ja hea rahvas, kelle seltskonnas isegi kainelt väga tore olla oli. Pühapäev möödus jälle pool päeva voodis vedeledes. Õhtul jõudsin Tartu tagasi, mängisin korterikaaslastega ja nende sõpradega pokkerit, mille ma muidugi võitsin ja sain 5 euri rikkamaks.

Täna õhtul tuli täiesti lambist Isles & Glaciers’i kuulamise tuju. Vedelengi omas kerges melanhoolias ja üritan endale sisestada, et ma selle nädala ilusasti üle elaks. Kuradi väsitav nädal tuleb jälle.

You feel so old, used, but not yet broken,
Enough to think you have it all together.

Head ööd.

2.11

                                                

31.10

Tegelikult polegi nagu midagi kirja panna aga tahaks õudsalt.

Jõhker väsimus on peal, ei jaksa üldse liigutada ennast. See külm ilm on nii nõme, kuigi talv ja lumi on imo kõige ilusam aeg üldse. Ootan juba mingit trippi kuskile Austriasse vaheajal. Ma nii väga tahaks lauaga sõita, eelmine aasta jäi vahele ja väga tard tunne on.

Samas mul on nii palju asju, mida teha vaja jälle. Koolis ja elus ja igalpool. Kuid ma üldse ei jaksa ja ei jõua. Mingi nõme tõbine tunne on ja iga hommik ennast voodist üles ajamine on suurem pingutus, kui kuskile Himaalaja otsa ronimine. Süda ka sees puperdanud terve päeva.

Kuradi tühi on olla ka.

Ainult halaks praegu..

Tegelt on paar positiivsemat asja ka. Näiteks see, et reedeni on nüüd ainult 2 päeva ja ma ei peagi ühikasse kolima, saan oma hubases Aleksandri nurgakeses edasi pesitseda. Samas kurat teab, kaua see kestab..  See oli ka üpris tore, et ma täna Siimu ja Edwardit nägin üle pika aja.

Jonny Craig'i ja Deftonesi uus repertuaar kummitab pidevalt ja tahakski ainult voodis vedeledes neid kahte kuulata ja mitte midagi teha, kuni mingi motivatsioon kuskil tärkab. Miks ma küll arvan, et ma olen vale ala peal. Ma loodan, et see pole migni lambine mõnenädalane mõte ja ma leian midagi positiivset ka seal.. Oleks pidanud ikka psühholoogiale rohkem tähelepanu pöörama.

Poh, kuulake head muusikat.

28.10

Tere jälle.

On jälle veidikene aega mööda läinud ja aeg vist mingeid sündmusi kirja ka panema hakata.

Viimasel ajal olen siis taaskord ringi trippinud, koolis käinud ja vaikselt omi asju ajanud. Üks nädalavahetus oli Taavi külas, siis käisime temaga linnapeal ja uurisime niisama ringi. Siis toimus minu juures see kurikuulus trussipidu ja üldse oli üpris hull ja vastik aga samas lõbus ja hea nädalavahtus jälle. Järgmine nädal oli ilusasti kooline ja olin superexited, et saan Tallinna minna üle pika aja jälle. Mis siis seal oli, põhimõtteliselt läks absoluutselt iga asi igat võimaliku pidi sõna otseses mõttes perse ja ma ausõna ei taha enam mitte kunagi lähiajal vabatahtlikult Tallinna minna. Linn täis isekaid ja endast liiga hästi arvavaid inimesi (võite väita vastupidist, cant care less)..

Selline põnts paneb prioriteedid nii paika. Need inimesed, kellest ma nii palju lootsin, pole üldse need inimesed, keda mu ellu üldse vaja on.

Igastahes leidsin endale korteri, mis näeb väga decent välja ja maksab ka üpris vähe. Kahjuks läheb sinna aega veits, kuni ma sisse kolida saaks, aga muidu on kõik maksud ja asjad tasutud. Enda vaev vaid sinna ennast vedada. Nimelt minust saab Porxi naaber. Mis on tegelikult üpris hea ja tore, kuigi enamus vastupidist väidavad. Mul on seal endal suur tuba olemas, mis on väga hea, et mul lõpuks siin Tartus enda crib on, kus ma saan rahulikul omaette olla nii et mitte keegi teine mind ei sega.

Üldiselt mentaalne olukord on jälle natukene piinata saanud. Kuigi ma saan hakkama, nagu alati, kuid selle hakkma saamisega tuleb natukene vaeva näha taaskord. Kool on taaskord prioriteediks ja sotsiaalne elu on suht nullilähedane.

Ma olen seda post’i wordis editinud paar korda. Lugesin läbi nüüd lõpuks ja mõtlesin ka viimased kordasaatmised kirja panna. Nimelt korteri teemast ei tule mul midagi välja. Mu kallid vanemad otsutasid, et kõige targem on mind ühikasse toppida. Alguses tundus ikka nii vastukarva see mõte, et ma seal elama pean hakkama. Aga vanaemaga rääkides soovitas ta mul selle ikka üle vaadata. Käisin vaatasin siis teisipäeval koha üle ja veendusin aina rohkem selles, et sinna ma kolida ei taha. Toad on täiesti räbalad, koridorides krohvi lendab. Üks vannituba ja üks vets on nelja toa peale kokku, ehk siis ala 10 inimese peale. Köök on terve boksi peale kuskil koridori otsas ja umbes sama suurde tuppa, nagu minu tuba praegu Aleksandris on peab mahtuma 3 inimest.

Vahepeal käisin idas ka. See läks nii võssa, et ausalt pole mignit tahtmist sellest siia rohkem kirja panna.

Taavil oli vaheaeg terve see nädal nüüd. Veetsime terve selle aja koos. Sünnipäev oli ka vahepeal, sain 19 lõpuks. Mitte midagi ei korraldanud, Taaviga käisime väljas söömas ja jalutamas. Aga ausalt öeldes polnudki rohkem mitte midagi vaja, sest see oli üle aegade üks kõige parem ja armsam sünnipäev üldse. Ega vahet polegi, mis päev oli.. kõik oli väga hea ja armas. Enamus ajast lihtsalt vedelesime ja vahtisime filme ja lihtsalt puhkasime välja. Koolis käisin ka muidugi, aga õnneks oli üpris lihtne nädal taaskord. Tegime koos mu eneseanalüüsi ära, mille vastukaja täna kätte sain. Õppejõud kiitis väga ja ütles, et väga hea töö oli.. sain ilusasti arvestatud. Reedel käisime Diana sünnipäeval, mis oleks minujaoks üprs boring olnud ilma Doriseta, kes samamoodi minuga kainelt passis terve aja. Mul hakkas see kaine periood pihta nüüd. See sünnipäev oli taaskord mingi ülim eneseületus. Lihtsalt kogu seltskond oli kohal, kellega olin harjunud pidu panema koos. Kainelt kõrvalt vaadata ja vaikselt omaette istuda oli täiesti kant lihtsalt.

Vahet pole. Igastahes kokkuvõtlikult on negatiivsust nii palju mu elus kokku kogunenud jälle. Õnneks see üks positiivne pool hoidis terve nädal rõõmsana mind. Nüüd, kui ta läinud on, tekib jälle migni eriti nõme tühi tunne ja muutub jõle mõttetuks kõik jälle. Motivatsioon ja eluisu kaovad ainult. Ma lihtsalt teadsin, et asjad olid kuidagi liiga korras jälle. Keegi peab ikka selle ära rikkuma.. ning läbi elu on selleks ainult üks inimene olnud koguaeg, aitäh talle. ’’hoia oma latti kõrgel’’ tähendusega saab ainult perset pühkida nüüd.

Aitab nüüd küll.

Olge paid.

03.10.2012

Ilmselgelt pole mul enda eluga midagi targemat peale hakata jälle ja ma hakkan taaskord mingeid random asju oma elust ja mõtetest kirja panema. Lihtsalt sellepärast, et endal kunagi huvitavam lugeda oleks.

Mõte just nimelt tuligi sellest, et lugesin täna bunch of post’e läbi ja kuradi palju asju tuli meelde ikka. Üpris palju oli seal ajus kuskile tahaplaanile jäänud selle aja jooksul.

Mis siis vahepeal toimunud on.. kadunud olin. Muud väga midagi ei olegi olnud. Viimased pool aastat koolist keskendusin õppimisele ja lõpetasin gümnaasiumi neljade-viitega ära ja olen uhke selle üle. Peale lõpetamist kolisin Tallinna, sain ka tööinimese tunnet tunda. Nimelt veetsin poolteist kuud statoilis, kus sain endale selgeks, et minust ei saa mitte kunagi ja mitte mignil juhul kuskil klienditeenindajat. Enamus ajast ma olin üpris vihane seal ja tahtsin igal kliendil shotgun’iga ajud välja lasta. See jama sai läbi ja edasi läksin õppima Tartu tervishoiusse. Sain ka alale sisse, kuhu kõige rohkem tahtsin saada, nimelt õpin medõeks. Siiamaani olen täitsa rahul selle esimese kuu ajaga Tartus. Mõned muudatused võiksid küll toimuda, kuid küll ma nendest üle saan. Ega midagi muud märkimisväärstet toimunud ei olegi.

Vaimselt olin 8 kuud totaalne wreck, kuni tänu mu kallile Laurale suutsin teha elus asja korda, mille pärast ma ennast nii kaua vaevama pidin. Selle üle olen elulõpuni talle väga tänulik, et ta selle julguse minus kokku korjas. Nüüd olen igastahes õnnelikult suhtes Taaviga ja lõpuks ometi on nagu kõik maha rahunenud. Peale välja kolimist muutusid mu suhted vanematega ka kapitaalselt ja meie vahelised läbisaamised on väga head. Nad tunnevad huvi, toetavad mind ja on mul olemas. Paistab, nagu oleks kõik korras. Parim sõber Karl on ikka veel endiselt parim sõber ja Laura on endiselt parim sõbranna ja mu korterikaaslased on väga toredad inimesed ja tõesti saan öelda, et lõpuks on kõik korras. Ma tunnen hästi ennast lõpuks. Suutsin ära harjuda selle mõttega, et ma ei tulnud Tartu pidu panema vaid reaalselt siia elama ja õppima. Ma ei oska isegi kurta midagi. Olen Tartus endale paar uut ja väga toredat tuvust leidnud, mille üle mul taaskord väga hea meel on. 

Rahulik.. kõik on lõpuks rahulik..