03.10.2012

Ilmselgelt pole mul enda eluga midagi targemat peale hakata jälle ja ma hakkan taaskord mingeid random asju oma elust ja mõtetest kirja panema. Lihtsalt sellepärast, et endal kunagi huvitavam lugeda oleks.

Mõte just nimelt tuligi sellest, et lugesin täna bunch of post’e läbi ja kuradi palju asju tuli meelde ikka. Üpris palju oli seal ajus kuskile tahaplaanile jäänud selle aja jooksul.

Mis siis vahepeal toimunud on.. kadunud olin. Muud väga midagi ei olegi olnud. Viimased pool aastat koolist keskendusin õppimisele ja lõpetasin gümnaasiumi neljade-viitega ära ja olen uhke selle üle. Peale lõpetamist kolisin Tallinna, sain ka tööinimese tunnet tunda. Nimelt veetsin poolteist kuud statoilis, kus sain endale selgeks, et minust ei saa mitte kunagi ja mitte mignil juhul kuskil klienditeenindajat. Enamus ajast ma olin üpris vihane seal ja tahtsin igal kliendil shotgun’iga ajud välja lasta. See jama sai läbi ja edasi läksin õppima Tartu tervishoiusse. Sain ka alale sisse, kuhu kõige rohkem tahtsin saada, nimelt õpin medõeks. Siiamaani olen täitsa rahul selle esimese kuu ajaga Tartus. Mõned muudatused võiksid küll toimuda, kuid küll ma nendest üle saan. Ega midagi muud märkimisväärstet toimunud ei olegi.

Vaimselt olin 8 kuud totaalne wreck, kuni tänu mu kallile Laurale suutsin teha elus asja korda, mille pärast ma ennast nii kaua vaevama pidin. Selle üle olen elulõpuni talle väga tänulik, et ta selle julguse minus kokku korjas. Nüüd olen igastahes õnnelikult suhtes Taaviga ja lõpuks ometi on nagu kõik maha rahunenud. Peale välja kolimist muutusid mu suhted vanematega ka kapitaalselt ja meie vahelised läbisaamised on väga head. Nad tunnevad huvi, toetavad mind ja on mul olemas. Paistab, nagu oleks kõik korras. Parim sõber Karl on ikka veel endiselt parim sõber ja Laura on endiselt parim sõbranna ja mu korterikaaslased on väga toredad inimesed ja tõesti saan öelda, et lõpuks on kõik korras. Ma tunnen hästi ennast lõpuks. Suutsin ära harjuda selle mõttega, et ma ei tulnud Tartu pidu panema vaid reaalselt siia elama ja õppima. Ma ei oska isegi kurta midagi. Olen Tartus endale paar uut ja väga toredat tuvust leidnud, mille üle mul taaskord väga hea meel on. 

Rahulik.. kõik on lõpuks rahulik..