Huuh. Nüüd siis
ei ole ainult 2 kuud möödas vaid 6 kuud. Laiskus, laiskus, laiskus. Tegelikult
olen mõelnud, et panen kirja siia midagi, kuid alati on see ainult mõtteks jäänud
ja ei ole selline igapäevablogija ka ,sest et ei ole midagi blogida.
Võtame siis jälle
kuu kaupa.. aprilli lõpp/mai algus olid veel viimased tunnid koolis. Mai keskel
läksin siis praktikale. Esimene oli lasteaia praks, mis oli väga lebo ja selle
sai väga hästi ära tehtud. Projekti viisime ka läbi kuskil Tartu lasteaias, mille
eest saime fucking 99,8% ehk siis kaotasime mingisuguse teooria koha peale 2
punkti. See tähendas seda, et hinne tuli A ning lapse tervise eksami sain B ehk
siis 20 oktoober on oodata palgapäeva kooli poolt jälle, jee! Aga see ei jäänud
ainsaks praktikaks. Peale seda järgmised 2 nädalat veetsin ma vanadekodus. Sealt
tuli nagu see esimene mulje, mida üldse õe töö endast ette kujutab. Midagi nagu
vastuvõetamatut ei olnud, lihtsalt eesti tervishoiu süsteem on nii perses, et
kohutavalt kahju hakkas nendest vanadest inimestest ning mis tingimustes nad
seal elama peavad. Oma vanaemal ei laseks sinna never-fucking-ever minna.
'
Sellega saigi
siis minu esimene kursus läbi ning hakkas suvi. Peale Taavi lõpetamist
hakkasime jälle korterit ja tööd otsima. Korteriga väga vedas, saime sellisesse
vanasse puumajja katusekorteri. Kahetoaline, 64m2 ja absoluutselt kõik eluks
vajalik oli olemas. Tõime juurde siia ainult voodi, laua ja lahtikäiva diivani.
Tööle sain ma Viasati müügiesindajana – ehk siis täiesti asi, mida ma poleks
elusees uskunud, et ma tegema hakkan. Kuid nagu tuli välja, siis see töö on
üpris okei minu jaoks. See on hullult aidanud mu suhtlemisvaeguste parandamist.
Enam ei ole võõrastega sellist kokutamist ega kinnisust, suudan täiesti võõrale
inimesele meelde jääda ning tänu sellele on tekkinud ka müügiinimeste
seltskonnas päris palju uusi tuttavaid. Tiimikaaslased on ka täitsa lahedad. Suutsin
samuti ka Taavi sinna tööle sebida. Nii et juuni ja august möödus enamus ajast
tööd tehes.
Lähme siis
lõbusamale poolele. Kus käinud – mis teinud olen? Jaanipäeva veetsime me
sellises väikses kohas nagu Vasula. Miskit ei puudunud. Alkohol, seltskond,
simman, ööbimiskoht, peokoht – kõik oli fucking super. Täiesti ideaalne õhtu. Samuti
sai ka grillitud ja korralikult naerdud. Ei saa midagi halvasti öelda. Peale Vasula
oli ka väga meeldejääv ja lahe Hiiumaa tripp. Otsustasime Taaviga päev enne
minekut, et lähme koos tuttavatega Hiiumaale puhkama kaheks päevaks. Täiega
mõnus oli ikka. Sain lõpuks meres ujumas käidud, kuskil RMK metsamajakeses
ööbitud, Ragne ära nähtud ning kõik 100 asja veel tehtud. Väga tore puhkus oli.
Siis aga veetsin ma nädal aega Aseris, kui vanemad ja õde Saksamaale läksid.
Hoidsin viite koera ning olin niisama lahe kodus. Ning suve lõpuks oli veel Annimatsi
pidu, kus oli jälle põhimõtteliselt sama seltskond, kes oli Vasulas. Sattus
veel samale päevale, millal minul ja Taavil sai aasta täis. Taaskord oli
täiesti priceless pidu ja seltskond. Samuti ka hea meel, et olen suutnud
Taaviga aasta otsa koos olla.
Kool hakkas pihta
mul 26’dal augustil. Esimesel nädalal juba õpetati meile süstimine ära. Siiamaani
kool väga lebo olnud ning leian aega, et jõuaks ka kooli kõrvalt tööl käia.
Samuti võtsime
Taaviga endale Laura elama ning väikse kutsika nimega Donna. Donna on ikka
superluks koer. Alguses tegi pidevalt pahandust, kuid nüüd nädalaga on ta juba
ära harjunud meiega, ei lase enam tuppa ning saab aru, et jalanõusi närida ei
tohi. Saab ilusasti 3x päevas korralikult süüa ning alati on tal kõik olemas.
Ta ei pea isegi eriti alju üksi olema, sest et alati on keegi kodus. Maksimum,
mis ta selle nädala jooksul üksi on olnud tuleks umbes 2 tundi. Hea on see, et
ta saab väga hästi hakkama. Ta ei ole kordagi pahandust teinud, kui ta üksi
kodus on. Pigem teeb seda siis, kui meie kodus oleme ja piisavalt tähelepanu
talle ei paku.
Igastahes jah –
elan nüüd korteris oma väikse famiiliaga, üüri ja kommunaale maksame vähe ning
siiamaani on elu tegelikult ikka suht superluks olnud. On tulnud ette ka
mõnikord nii mõndagi negatiivset, kui hea on see, et positiivsust on palju
rohkem. Siiamaani on kõik
hea.
Eks siis poole
aasta pärast kuulete jälle minust creepyd stalkerid.
Tegelt üritan ja
annan endast parima VEIDI tihedamini kirja panna asju.. Vanadus on teinud oma
töö ja nkn unustasin jälle hunnik asju kirjutamata..
Olgu, tsau!
