Tegelikult polegi nagu midagi kirja panna aga tahaks õudsalt.
Jõhker väsimus on peal, ei jaksa üldse liigutada ennast. See külm ilm on nii nõme, kuigi talv ja lumi on imo kõige ilusam aeg üldse. Ootan juba mingit trippi kuskile Austriasse vaheajal. Ma nii väga tahaks lauaga sõita, eelmine aasta jäi vahele ja väga tard tunne on.
Samas mul on nii palju asju, mida teha vaja jälle. Koolis ja elus ja igalpool. Kuid ma üldse ei jaksa ja ei jõua. Mingi nõme tõbine tunne on ja iga hommik ennast voodist üles ajamine on suurem pingutus, kui kuskile Himaalaja otsa ronimine. Süda ka sees puperdanud terve päeva.
Kuradi tühi on olla ka.
Ainult halaks praegu..
Tegelt on paar positiivsemat asja ka. Näiteks see, et reedeni on nüüd ainult 2 päeva ja ma ei peagi ühikasse kolima, saan oma hubases Aleksandri nurgakeses edasi pesitseda. Samas kurat teab, kaua see kestab.. See oli ka üpris tore, et ma täna Siimu ja Edwardit nägin üle pika aja.
Jonny Craig'i ja Deftonesi uus repertuaar kummitab pidevalt ja tahakski ainult voodis vedeledes neid kahte kuulata ja mitte midagi teha, kuni mingi motivatsioon kuskil tärkab. Miks ma küll arvan, et ma olen vale ala peal. Ma loodan, et see pole migni lambine mõnenädalane mõte ja ma leian midagi positiivset ka seal.. Oleks pidanud ikka psühholoogiale rohkem tähelepanu pöörama.
Poh, kuulake head muusikat.
No comments:
Post a Comment