Ma ei pea enam ei füüsiliselt ega vaimselt vastu.
Ma ei jaksa, ausalt ka ei jaksa. Pole mignit motivatsiooni, pole mignit tahtmist ega lootust tulevikule. Kõik need ootused, et äkki aastatega läheb see kõik mööda ja saan lõpuks normaalselt funktsioneerida, on täiesti tähtsusetud ja lootusetud olnud.
Tean, et üritatakse kasvatada iseloomu ja iseseisvat inimest minust. Kõik ei peaks üldse nii raske olema nagu praegu. Sallivus inimnkonna vastu on täiesti kadunud ja viimased 2 nädalat täiesti lootusetu inimese tunne sees kripeldanud. Ma võin mõelda peas, et kõik läheb üle ja kunagi on parem.. aga let's face the facts. Seda sama mõtlesin ma ka 14, 15, 16, 17 ja 18 aastasena.
Mitte, et ma enam nii väga
suitsiidne oleks, aga kui ma peaks auto alla jääma ja ära surema siis
ausalt öeldes mul kahju ei oleks.
Kohutav lihtsalt..
Lihtsalt kohutav..
No comments:
Post a Comment