08.01

Sellest plaanist, et paneks midagi kirja vähem, kui kuu aja jooksul ei tulnud midagi välja.

Igastahes, elu on jälle kirev ja samas hall ja igav ka olnud. Erilist midagi teinud ei ole – detsembri kuu veetsin koolis käies ja tubli olles, nädalavahetused veetsin Taaviga, nagu alati. Kuigi ühel päeval käisin Tallinnas ka ja olin oma kahe kallimaga koos. See oli väga tore. Vaheaeg hakkas ka eelmine aasta ja selle veetsin ma Paides olles. Korra käisin ka Idas vanematel külas, kus veetsin paar päeva.. Green christmasil käisin ka ära. Aastavahetuse veetsin Tartus veits pidu pannes ja järgnevad poolteist nädalat veetsin taaskord Paides lihtsalt vedeledes ja olles igav, laisk ja nunnu. Täna hommikul jõudsin Tartu, käisin veits väljas ja valmistun ette jaanuariks, mis on täiesti fucking värdjas kuu. Kõik nädalad eksameid täis ja eriti motivatsiooni ja tahtmist õppimiseks ei ole. Raske on, kohutavalt raske on.

Tegelikult ei taha ma üldse rääkida sellest. Mõtlesin et teeks väikese 2012 aasta kokkuvõtte. Alustades algusest kuni lõpuni välja.

Jaanuar- Üks kõige fucked up’im aeg mu elus. Eluisu puudus, inimestega ei suhelnud, koolis ei käinud ja ainult üks mõte tiirles peas koguaeg.  Imestan, et ma hakkama sain..

Veebruar – Samamoodi vaevlesin süümekates. Kuigi selleks ajaks suutsin vähe maha rahuneda, võtsin koolis asjad kokku ja suhtlemine piirdus vaid klassikaaslaste ja 1-3 inimesega. 

Märts – Väga sellest ajast ei mäleta, kuid vaikselt hakkas asi üle minema, kuni märtsi lõpuni, kus ma jälle kõik asjad võssa keerasin. 

Aprill – Endiselt välja lülitatud kõigest. Ei mäleta täpselt, et kas märtsis v aprillis kolisin tagasi sotsiaalvõrgustikesse. Kool oli muutunud täiesti prioriteediks, kuna eksamid olid tulekul ja hindeid oli vaja parandada, et lõpetaks ilusasti neljade-viitega ära. Vähe rohkem suhtlesin inimestega, kui ikka ei sallinud mitte ühtegi neist silmaotsaski.

Mai – Esimesed eksamid ja rohkem vaba aega. Hakkasin imekombel isegi väljas käima rohkem, kuna ilmad oli paremad ja pidevalt toimus migni liikumine. Sain ühe väga hea sõbra ka endale idast, kellega igapäevaselt ringi tripitud sai. Läks asi vähe positiivsemaks.. Samamoodi vanematega suhted paranesid, tegin kõik, mis nad palusid ja olin eeskujulik ja hea tütar, ei joonud enam, lõppesid ära igasugused laaberdamised ja tülid. Tundus nagu asi on korras jälle.. 

Juuni – Algusesse jäi veel üks eksam ja siis oli tavaline rutiin. Lõpetamine oli suhteliselt katastroof ja tänu suurele tülile kolisin ma päev peale lõpetamist Tallinnasse, kus ma elasin kaks ja pool kuud. Alguses oli muidugi pidu ja pillerkaar, sain ma korteri endale, kus üüri pidin vähe maksma ja seltskond oli ka väga meeldiv.

Juuli – Esimesed probleemid – just rahaga, kuna vanemad ei olnud nõus mind toetama, hakkasin siis tööd otsima endale ja sain Statoili tööle. See oli täiesti kohutav. Selle kõrvalt oli muidugi pidu ka ikka korralikult. Tegelikult mulle isegi meeldis seal elada, kuna tol ajal kõik kallid inimesed oli ümber, kuid miski oli puudu, miski oli alati puudu olnud selle terve aasta jooksul.

August – Suurim asi oli see, et sain teada, et sain Tartu Tervishoiusse medõe kohale. Lõpetasin Statoilis töötamise ära ja selleks ajaks oli see pikk masendus nii suureks kiskunud, et ma pidin välja mõtlema, et mis see kuradi asi mind niikaua piinanud on. Polnud eriti rohkem vaja, kui neid unetuid ööd Statoilis töödates ja mõeldes.. Sain aru, mis puudu oli ja siis tuli see moment, kus ma ohverdasin kõik ära, mis mul olemas oli, et too üks inimene enda ellu tagasi saada. Ning ma sain ka. Ja peale seda läks kõik paremaks..

September – uus kool, uued inimesed, uus keskkond, uus linn, uued tutvused, uued seiklused – ja ma ei väärtustaks mitte ühtegi nendest, kui poleks olnud olemas Taavit. Kõik läks aina paremaks.

Oktoober – Endiselt ülesmägeminek, üksikute tagasilöökidega, mille enamus ajast põhjustasid mu vanemad. Polnu piisavalt toetust nende poolt ja teatud momentidel oli jälle kõik jumala võssa läinud. Sünnipäev oli ka, sain 19.. midagi erilist ei olnud peale selle, et suutsin asju veits perse keerata jälle. Peale seda lõppes see joomine ära minu elus.

November – Esimene kaine kuu üle nelja aasta. Taaviga läks kõik hästi, mu ellu jäid ainult üksikud inimesed, kes väärisid siin olemist. Ning et tulla vanematele vastu, kolisin ühikasse. Iga mu keharakk oli sellele jumala vastu, kuid ma pidin seda tegema.. 

Detsember – Esimene kuu ühikas, ühtegi nädalavahetust ei ole siiamaani Tartus veetnud, sest et ma ei taha vabast ajast sekunditki siin ühikatoas veeta. Muidugi aina rohkem aega pühendasin koolile ja suhte korrashoiule. Vähemalt ühega nendest ma sain hakkama. Detsembri lõpuks oli mu enesehinnang täiesti nullis taaskord ja see aastatepikkune töö, et enda vastu mignit armastust ja austust leida on taaskord kadunud. Seda polnudki eriti, kuid ma sain hakkama. Nüüdseks on see jälle läinud..

Nii et kokkuvõtteks võin öelda, et tegelt oli 2012 täisti fucking pask aasta minu elus.. ja ma ei tahaks, et mitte ükski peaks seda jama taluma.

Aitab küll.

Üks tark lause ka siia lõppu..

Never underestimate a man's ability to make you feel guilty for his mistakes